Eile õhtul kuulsime oma
üllatuseks maja ees õues eesti keelt. Nimelt oli ühe väiksema seltskonnaga siia
saabunud ka kaks Eesti meest. Ühe öö nad siin olid ning juba varahommikul tegid
sääred.
Siinsetest külalistest veel.
Tänase öö veetsid siin teiste seas ka neli vanuses 60+ meest jalgratastel (kaks
soomlast ning kaks inglast). Hommikul sain teada, et neil algab kaheksas
matkapäev ning pühapäevaks pidi trip läbi saama. Üks härrasmees ütles mulle, et
ees ootab mõnus lihtne päev – ca 120 km. Siiani pikim päevane ots oli olnud
umbes 190 km. POLE PAHA! J
Kas koristamisest ka täna
räägime... EI! ... see on juba täiesti tavaline osa päevast.
Lammastest oleme vähem
rääkinud...
Täna hommikul saime teada, et üks
lammas oli eile vigastanud oma jalga elektrikarjuse lindiga, mis millegipärast pole
praegu voolu all. Loom oli suutnud ennast ühe jalaga selle lindi külge kinni
mässida ning tulemuseks oli lombakas lammas. Hommikuks oli aga üheteistkümnest
lambast alles kümme, seesama üks oli kadunud. Päeva jooksul sai tehtud kaks
katset, et see lammas heinamaalapilt ning järvega piirnevast metsatukast üles
leida. Esimene katse luhtus ning teisele katsele asusid lisaks Kätlinile ja
Jannole ka Katriina ning tema poeg Olli-Pekka. Pärast ligi tunniajast kammimist
kõlas metsas Kätlini hääl, mis teatas, et ta leidis lamba üles. Jällekord oli
„võitja“ Eestist!!!
Õnneks oli lammas ka elus ja
terve, kuigi endiselt lombakas. Antud teema jooksul selgus veel, et tegelikult
need lambad polegi pererahva omad vaid omanik on hoopis keegi teine.
Kogu see „koristamise tants ja
otsimise trall“ lõpetas meie tegusa päeva ca kella kuueks õhtul.
 |
| Peategelane |
 |
| Saatuslikud elektrikarjuse lindid |
 |
| Selle lamba lemmik! |
No comments:
Post a Comment